Photo by Quino Al   on   Unsplash Antud kirjatükis üritame aru saada, mis erinevus on IT-s „käsitööliseks“ lahterduva ja tõelise oma ala professionaali vahe. Kõik esitatu on oma mätta otsast vaadates ja ei pruugi kokku minna mõne teise mätta vaatega. Professionaalsus on keeruline mõiste, sest seda on üsna võimatu ühesel paika panna. Minu silmis on „käsitööliseks“ ükskõik mis ala esindaja, kes töötab nö miinimum programmi järgi. Tema oskused võivad olla suurepärased, kuid ta ei pea neid kasutama – keegi ju ei öelnud. Lisandväärtus käsilolevale projektile või töölõigule on olematu või minimaalne ning teised lahendused tulevad kõne alla kliendi või ülemuse nõudmisel. Käsitööline on enda harjumuste ori ja tal puudub ka motivatsioon muul moel läheneda enda ülesannetele – töö on tehtud ja lahendused töötavad. Seetõttu ei saa teda, aga kehvaks pidada – kõigile ei sobi isikuomaduste tõttu ülevoolav kliendisuhtlus ja koostöö sellisel kujul. Olemas on turg ka sellistele valmis lahendustele, se

  Photo by Thomas Park  on   Unsplash Autoriõigused on teema, mis kütab kirgi juba pikemat aega. Tavapärane praktika on „kuumi“ asjaolusid liialt keeruliseks mõtlema hakata poliitilisel maastikul ja peenhäälestada olukorda. Sama suuna on isikliku tunnetuse põhjal saanud ka autoriõiguste teema. Põhjuseid on erinevaid, kuid suur roll on siin lobistamisel ja minu meelest asjatundmatutel poliitikas. Seadusandlus valmib keerulisemal kujul, kui me oma toolis mugavalt istudes ette kujutadagi oskame, mistõttu on võimalik seda ka selliseks sega-pudru-kapsaks kokku kirjutada mis iganes loosungite all.  Kaitsmaks sõnavabadust, suhtlemist, haridust ning austamaks kodanike privaatsust ja kodanikuõigusi üldiselt ilmus Christian Engströmi ja Rick Falkcinge sulest raamat „The Case For Copyright Reform“ [1]. Kirjateoses antakse ülevaade, kuidas tegelikult toimub üksikisiku tasandil mõju avaldab ning mis tegelikult lobistide töö tagamaa on. Nende eesmärk on aga hoida ideid, teadmisi ja kultuuri, mis on

  Photo by Mark Stoop   on   Unsplash Üksi oma toolis istudes unustame tihti ära, et teiselpool ekraani on tõelised inimesed oma tunnete ja arusaamistega. Eduka netisuhtluse alustalad on kirjaliku ja kokkuvõtva vormi saanud juba pea 30 aastat tagasi ka Virginia Shea poolt.   [1] Minu kõige kurvem kogemus on seotud kohe esimese netiketti punktiga – inimese unustamisega. Oma veendumuste ja tõekspidamiste selgitamine on õigustatud ja tervitatud nähtus, kuid selle juures ei tohi ära unustada, et ekraanile jõuavad ainult sõnad. Kõik muu, mis on omavahelisel suhtlusel vahel isegi olulisem nagu kehakeel ja hääletoon jäävad ainult kirjutajaga ning lugeja ei oska neid täpselt samal kujul juurde mõelda. Oma vitsad sain kätte enda arust viisakat ja fakte välja toovat vastuskirja koosades tööalaselt, kus põhjendasin miks mõnda sammu tasub teha praegu ja mõnda mõne aja pärast peale protsesside analüüsimist. Kirja saatsin töökaaslasele, kes vahetas asutust, kuid kellega päriselus sai lõõpida, ch