Minu, sinu, meie, teie...Kelle?

 

Photo by Thomas Park on Unsplash

Autoriõigused on teema, mis kütab kirgi juba pikemat aega. Tavapärane praktika on „kuumi“ asjaolusid liialt keeruliseks mõtlema hakata poliitilisel maastikul ja peenhäälestada olukorda. Sama suuna on isikliku tunnetuse põhjal saanud ka autoriõiguste teema. Põhjuseid on erinevaid, kuid suur roll on siin lobistamisel ja minu meelest asjatundmatutel poliitikas. Seadusandlus valmib keerulisemal kujul, kui me oma toolis mugavalt istudes ette kujutadagi oskame, mistõttu on võimalik seda ka selliseks sega-pudru-kapsaks kokku kirjutada mis iganes loosungite all. 

Kaitsmaks sõnavabadust, suhtlemist, haridust ning austamaks kodanike privaatsust ja kodanikuõigusi üldiselt ilmus Christian Engströmi ja Rick Falkcinge sulest raamat „The Case For Copyright Reform“ [1]. Kirjateoses antakse ülevaade, kuidas tegelikult toimub üksikisiku tasandil mõju avaldab ning mis tegelikult lobistide töö tagamaa on. Nende eesmärk on aga hoida ideid, teadmisi ja kultuuri, mis on igaüheõiguseks. Raamatu ja autorite ettepanekud saab kokku võtta läbi kuue peamise punkti.

Esiteks teevad autorid ettepaneku, et kindlasti peab säilima teose autoril õigus end ka autoriks nimetada ning ei ole eetiline esitada teiste loomingut enda nime all. See on nõnda elementaarne tõekspidamine, et siinkohal on kommentaarid üleliigsed. Täiesti arusaamatu on minu jaoks ühiskond, kus seda peab eraldi välja tooma, kuid siin me oleme. 

Teise punktina on välja toodud vaba teoste jagamine, juhul kui ei ole tegemist tuluteenimisega. Sellega ma tõesti nõus ei ole, et kui rahvas omavahel ümberkirjutatud luuletusi jagab, siis jääb kirjanik nälga. Samas ma saan aru kirjaniku frustratsioonist sellises olukorras. Sama laieneb muidugi ka kõigele muule, mis klassifitseerub loominguks ja millel on autor. Muidugi oleks soov kokku kraapida iga viimanegi sent, kuid siin see minu nägemusel võib pigem autori varju jätta. Keegi ei soovi maksta tundmatule autorile tundmatu kvaliteediga töö eest. Minu jaoks on elementaarne, et mul on võimalus tutvuda tööga enne, kui ma selle endale soetan. Kõik ei pea igal elualal läbi lööma ja kui looming on piisavalt hea, siis on ka tulu tulemas.

Photo by Micheile on Unsplash

Kolmanda murekohana on välja toodud praegu kehtivad eksklusiivsed autoriõigused, mis on absurdselt pikaldased (eluiga + 70 aastat). Sellises olukorras ei saa keegi oma loomingut üles ehitada olemasolevale. Terve ajalugu on näidanud, et justnimelt suured avastused ja teosed on üksteise pidevad edasiarendused, mis tõttu oleksin ettepanekuga täiesti päri. Samas jälle on ka arusaadav kasumi maksimeerimise mõte, mis praeguse olukorra põhjustanud on. Siin kohal on tarvilik juba ühiskonna seisukohtade ja väärtuste ümberkujundamist. Praegu on küll hea öelda, et las olla 20 aastat, kuid kui ise peaks autori toolis olema, siis ehk pooldaks oma laste ja lastelaste hea elu nimel veel pikemat eksklusiivset õigust. Veri on ilmselt paksem, kui kellegi minu jaoks suvalise kultuurivajadus siis.

Neljandaks tehakse ettepanek seoses teostega, mille autorit ei ole võimalik või on ääretult keeruline tuvastada. Selliseid teoseid on võimatu kasutada, sest ei ole kellelegi viidata. Tegemist ei ole massiliste teostega, kuid kuna nad on siiski olemas, on tarvilik probleemi adresseerida. Raamatus pakutakse lahenduseks variant, kus viis aastat peale töö avaldamisajast kaob ära õigus tööle, juhul kui seda ei võeta arvele korrapäraselt ja ei kanta mõnda andmebaasi. Antud ideel on jumet ning leian, et see võiks tõesti olla asjakohane lahendus.

Viienda punktina on käsitletud piiravaid õigusi, mis ei laste teistel loojatel teost kasutada osana oma loomingust. Raamatud pakutakse välja, et see peaks siiski olema lubatud ja kõik võiksid saada olemasolevat kasutada enda loomingu osana näiteks osana paroodiates. Hetkel kehtivast Eesti autoriõiguse seaduse § 19 [2] loen välja, et see on täiesti olemas võimalus tänasel päeval ja taaskord tundub elementaarse õigusena, kui korrektselt viidata autorile. 

Kuuendaks on jäetud minu meelest tõeline valupunkt, mis oma olemuselt nullib ära ka kõige mõistlikum autoriõiguse seaduse. Kui ettevõtetel on õiguslik alus kehtestada enda reegleid tarbijale on käes olukord, kus on riik riigis ning siin ei ole üksikisik kuidagi võitjaks. Pigem on olukord keeruline, arusaamatu ja väljapääsmatu. Isik läbib kadalipu ja soetab endale toote, millega ta ei tohi käituda absoluutselt nii nagu see oleks tema isiklik omand on minu silmis absurdne juba oma olemuselt.

[1] R. Falkvinge and C. Engströmi, "The Case for Copyright Reform," 2012. 

[2] Autoriõiguseseadus