Inimene ennekõike…

Üksi oma toolis istudes unustame tihti ära, et teiselpool ekraani on tõelised inimesed oma tunnete ja arusaamistega. Eduka netisuhtluse alustalad on kirjaliku ja kokkuvõtva vormi saanud juba pea 30 aastat tagasi ka Virginia Shea poolt. [1]

Minu kõige kurvem kogemus on seotud kohe esimese netiketti punktiga – inimese unustamisega. Oma veendumuste ja tõekspidamiste selgitamine on õigustatud ja tervitatud nähtus, kuid selle juures ei tohi ära unustada, et ekraanile jõuavad ainult sõnad. Kõik muu, mis on omavahelisel suhtlusel vahel isegi olulisem nagu kehakeel ja hääletoon jäävad ainult kirjutajaga ning lugeja ei oska neid täpselt samal kujul juurde mõelda.

Oma vitsad sain kätte enda arust viisakat ja fakte välja toovat vastuskirja koosades tööalaselt, kus põhjendasin miks mõnda sammu tasub teha praegu ja mõnda mõne aja pärast peale protsesside analüüsimist. Kirja saatsin töökaaslasele, kes vahetas asutust, kuid kellega päriselus sai lõõpida, chatis sai ennemasti sama teravat nalja tehtud ja suhtlus sujus. Vastasin püstitatud küsimustele minu jaoks meie tavapärasel suhtlusviisil, kuid sellest kerkis tõsine torm ja hea et lahkumisavaldust kirjutama ei pidanud. Siit sain tõsise õppetunni, et minu peas oli toon täiesti teine, kui lugeja peas. Töötasin korduvalt kõnealust meili läbi ja nägin tõesti, et seda sai ka väga „valesti“ lugeda.

Antud vahejuhtum õpetas mind alati läbi kaaluma kõik oma ütlemised kirja teel, isegi kui adressaadiks on lähedane inimene, võõrastest ei tasu rääkidagi. Siit edasi on iga kiri küll kõvasti rohkem aega võtnud, kuid mõistlikum on vältida konflikte, mis tekivad puhtalt säärasest hooletusest ja eeldamisest, et teine on samal laineharjal.

[1] V. Shea, Netiquette, 1994.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Swim or sink..kes peab ajahambale vastu?

Sõnad üle õhu Ajal, mil televiisorid olid meie ainus aken maailma ja internet oli alles idee, töötati välja BBC vajadustele toetudes viis, kuidas saata teleri ekraanidele tekstilisi sõnumeid. Parimaks variandiks osutus tiitrite edastamiseks ekraani ülaosas leiduvate tühjade ridade kasutamiseks. Kiiresti mõisteti, et sel viisil saab edastada palju enamat kui subtiitreid ja nii sündis teleteksti kontseptsioon - tekstipõhine teabeteenus, mis suudab edastada teleekraanidele kasulikku infosisu. Teenus ristiti Ceefaxiks ja see käivitati ametlikult septembris 1974. [1] https://images.freeimages.com/images/large-previews/dd2/bbc-news-on-the-teletext-1256139.jpg Hiljem samal aastal käivitas Ühendkuningriigi peamine sõltumatu televisiooniamet ITV oma variandi teenusest nimega Oracle. Teleteksti teenuste sirvimiseks tuli trükkida kolme numbri kombinatsiooni vahemikus 000 kuni 999, mis laadis teabe ekraanile. [2] Kui olemas oli teleteksti dekodeerijaga teleriga, oli juurdepääs umbes 30 leheküljele

Kes oled…?

Nagu palju muudki on ka armastuse otsimine kolinud internetti. 🎔 Photo by Nick Fewings on Unsplash Ennemasti oli populaarseks tutvumiskuulutuste rubriik ajalehes, nüüd on see osaks pea igast online variandist (veebisaidid, mängud jms), mis võimaldab kasutajate vahelist suhtlust. Kes leiab armastuse Instagramist, kes aga Cat Lovers Chat City’st. Selles ei ole iseenesest ju midagi halba, kui kaks indiviidi üksteist leiavad, ükskõik millisel moel. Kehvema pöörde saab olukord aga siis, kui esinetakse kellegi teisena. Vaadates erinevaid armastust kajastavaid saateid TLC pealt, paistab identiteedi vargus küllaltki igapäevane olema. Enamasti laenatakse mõne sihvaka neiu või treenitud noormehe pilte, et leida vestluspartnereid. Piltide laenamisega otsest kurja pildil olijale ei teha, kuid tegevus on siiski PPA lehel kirjas identiteedivargusena ja teiseks väita end ei tohiks. Omandatud identiteeti kasutatakse manipuleerimiseks. Säärane skeem on kasutusel enamasti juba hilisemas eas ol

Uuest meediast mõjutatud traditsiooniline meedia.

Ei ole halba.... image by Krzysztof Szkurlatowski See, kuidas me teavet ja uudiseid loeme ning edastame, on pärast sotsiaalmeedia tulekut drastiliselt muutunud. Avalikkus saab meediat tarbida mitmel platvormil ja uudised jõuavad kohale, samal hetkel, kui need juhtuvad. Otseürituste, loodusõnnetuste ja poliitiliste teadaannete puhul võimaldavad sotsiaalmeedia platvormid nagu Twitter ja Facebook uudistel levida kulutulena, jõudes reaalajas sihtgrupini kiiremini, kui ühelgi traditsioonilisel uudiste väljaandel on aega lugu avaldada. [1] Lisaks ei ole kiirete sõnumite edastamine ka kulukas, mis võimaldabki koheselt reageerida. Uus meedia saab päev läbi vastu võtta otsuseid, mida avaldada ja päeva jooksul edastada või kohandada mitut tüüpi digitaalseid sõnumeid. [2] Traditsiooniline meedia jääb selles osas suuresti alla ning õhtused uudised on aktiivsematele netikasutajatele juba ammugi teada. See paneb meediaettevõtetele peale suure surve, et kaasas käia uue meediaga ja tema kiirusega ning

Otsing sellest blogist