Inimene ennekõike…

Üksi oma toolis istudes unustame tihti ära, et teiselpool ekraani on tõelised inimesed oma tunnete ja arusaamistega. Eduka netisuhtluse alustalad on kirjaliku ja kokkuvõtva vormi saanud juba pea 30 aastat tagasi ka Virginia Shea poolt. [1]

Minu kõige kurvem kogemus on seotud kohe esimese netiketti punktiga – inimese unustamisega. Oma veendumuste ja tõekspidamiste selgitamine on õigustatud ja tervitatud nähtus, kuid selle juures ei tohi ära unustada, et ekraanile jõuavad ainult sõnad. Kõik muu, mis on omavahelisel suhtlusel vahel isegi olulisem nagu kehakeel ja hääletoon jäävad ainult kirjutajaga ning lugeja ei oska neid täpselt samal kujul juurde mõelda.

Oma vitsad sain kätte enda arust viisakat ja fakte välja toovat vastuskirja koosades tööalaselt, kus põhjendasin miks mõnda sammu tasub teha praegu ja mõnda mõne aja pärast peale protsesside analüüsimist. Kirja saatsin töökaaslasele, kes vahetas asutust, kuid kellega päriselus sai lõõpida, chatis sai ennemasti sama teravat nalja tehtud ja suhtlus sujus. Vastasin püstitatud küsimustele minu jaoks meie tavapärasel suhtlusviisil, kuid sellest kerkis tõsine torm ja hea et lahkumisavaldust kirjutama ei pidanud. Siit sain tõsise õppetunni, et minu peas oli toon täiesti teine, kui lugeja peas. Töötasin korduvalt kõnealust meili läbi ja nägin tõesti, et seda sai ka väga „valesti“ lugeda.

Antud vahejuhtum õpetas mind alati läbi kaaluma kõik oma ütlemised kirja teel, isegi kui adressaadiks on lähedane inimene, võõrastest ei tasu rääkidagi. Siit edasi on iga kiri küll kõvasti rohkem aega võtnud, kuid mõistlikum on vältida konflikte, mis tekivad puhtalt säärasest hooletusest ja eeldamisest, et teine on samal laineharjal.

[1] V. Shea, Netiquette, 1994.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Life As You Know IT... IT-lahendused, mis muutsid maailma

Maakera taskus Kuidas me ka ei prooviks, ei saaks me ilmselt hakkama enam kaardirakendusteta, mis on kolinud gloobustelt ja atlastest ekraanile. Tundub enesest mõistetavana panna tööle mõni äpp, mis juhatab kiireimat teed pidi sihtkohta või paari hiireklõpsuga saab leida kaardilt otsitava tänava või seenemetsa. Photo by Bill Oxford on Unsplash Geograafiliste infosüsteemide (GIS) kui arvutirakenduse ajalugu algas 1960. aastatel mitmete projektidega, millest tuntuim on ilmselt Kanada geograafiline infosüsteem (CGIS), mille töötas välja IBMi meeskond Roger Tomlinsoni juhendamisel. See töötati välja Kanada maakasutuse andmete salvestamiseks, võrdlemiseks ja analüüsimiseks. Tehnoloogia on CGISi kavandamisest ja ehitamisest alates poole sajandi jooksul tohutult arenenud. Seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate jooksul tehti ruumiteadlikkuse ja ruumiandmete käitlemise arendamist olulistes akadeemilistes keskustes, nagu Harvard ja Esri. 1990ndatel avaldas Esri, ük...

Suure võimuga kaasneb suur vastutus

Photo by Joe Zlomek on Unsplash Meist kõigist on jäljed pea kõikjal, meie isiklik info ja tarbimisandmed on salvestatud ja see on himuäratavalt suur kogus , mis kokku korjatakse. Enamasti anname me selleks ise loa, sest TL;DR ja YOLO. Infot kogutakse minu jaoks täiesti arusaadavatel põhjustel – äri edendamiseks, kliendist paremini aru saamiseks ja toote parendamiseks. Kuid kuidas käitutakse meie isikliku informatsiooniga? Kas see on ka eetiline üldsuse mõistes ning kas on paika pandud kindlad reeglid ettevõtete siseselt? Nendele küsimustele võiks vastata ettevõtte eetikakoodeks, kuid pika otsimise tagajärjel olin ma endiselt ainult üldiste ja ka kõike muud hõlmavate koodeksite juures. Kuid ka see on parem kui mitte midagi. Endale huvipakkuvaks valisin Telia ärilise käitumise koodeksi – seda ülesehituse ja illustratsioonide tõttu. Roll oli ka vahvatel elulistel näidetel, mis abistasidki olukorra hindamist eetiliseks või mitte. Koodeks oli väga mõnusalt loetav...

Arvustus - Eric Steven Raymond - How To Become A Hacker

Kõnealune dokument [1] on olemas mitmes keeles, ka eesti keeles, kuid otsustasin tutvuda ingliskeelse variandiga, et midagi tõlkes kaduma ei läheks. Lugemine oli minu jaoks justkui sõit Ameerika mägedel – nii pea, kui sain aurotiga samale lainele, lajatati lauale põhimõte, mis ajas karvad turri. Ääretult keeruline on sellises olukorras kujundada seisukohta tekstist tervikuna, kuid üldine maik suhu jäi pigem kibe ja arusaamatu. Alustuseks võetakse kokku, kes õieti on häkker autori nägemusel ja vastava kogukonna nägemusel. Ma ei tea, kas ma oskan selle kohta midagi kostagi, pigem ajas säärane klammerdumine kukalt kratsima. Ma ei ole kindel, kas see on sõna „häkker“ kõla või eksootiline maik, mis sunnib selle eest nõnda tõsiselt võitlema. Keel on elav ja sama moodi elavad sõnad oma elu. Heaks ja isamaaliseks näiteks on mõnus siia tuua meie oma Lydia Koidula, kelle sulest ilmus sõnapaar „lehkav isamaa“, mis toona tähendas nii lõhnavat, õitsvat kui ka puhumist. [2] Tänase...

Otsing sellest blogist