Põhjalikumaks tutvumiseks valisin rühmatöö , mis käsitles sotsiaalmeediat ja seal varitsevaid ohte seoses info jagamisega. Valisin teema, sest see on minu meelest ääretult aktuaalne ja ühiskond vajab harimist sel teemal. Väga suur osa sotsiaalmeedia kasutajaid ei taju ühtegi ohtu, mis lakkamatu postitamise ja mõtlematu käitumisega varitseda võivad. Töö oli väga ülevaatlik ja võttis teema kokku erinevate nurkade alt. Kõik, mis oli kirjeldatud on minu meelest oluline seoses sotsiaalmeediaga, kuid ma ei ole kindel, kas ma ise oleksin sellise pealkirja all käsitlenud kõiki toodud osi. Veidi seosetuks jäid alapeatükid nagu Sotsiaalmeedia negatiivne mõju vaimsele tervisele ja Sotsiaalmeedias leviv sündsusetu või kuritegelik sisu flexingu osa. Kahtlemata on jagamisega tänasel päeval tugevas seoses noorte ja võib-olla ka vanemate enesehinnang, sest sisuloojast on saanud amet ja tekitatakse reaalsusest väga kaugeid kuvandeid. Antud teema oleks ehk võinud ühtseks siduda flexinguga ja käsitleda t

  Photo by  Joe Zlomek  on   Unsplash Meist kõigist on jäljed pea kõikjal, meie isiklik info ja tarbimisandmed on salvestatud ja see on himuäratavalt suur kogus , mis kokku korjatakse. Enamasti anname me selleks ise loa, sest TL;DR ja YOLO. Infot kogutakse minu jaoks täiesti arusaadavatel põhjustel – äri edendamiseks, kliendist paremini aru saamiseks ja toote parendamiseks. Kuid kuidas käitutakse meie isikliku informatsiooniga? Kas see on ka eetiline üldsuse mõistes ning kas on paika pandud kindlad reeglid ettevõtete siseselt? Nendele küsimustele võiks vastata ettevõtte eetikakoodeks, kuid pika otsimise tagajärjel olin ma endiselt ainult üldiste ja ka kõike muud hõlmavate koodeksite juures. Kuid ka see on parem kui mitte midagi. Endale huvipakkuvaks valisin Telia ärilise käitumise koodeksi – seda ülesehituse ja illustratsioonide tõttu. Roll oli ka vahvatel elulistel näidetel, mis abistasidki olukorra hindamist eetiliseks või mitte. Koodeks oli väga mõnusalt loetav ja arusaadav. Põhi

Nagu palju muudki on ka armastuse otsimine kolinud internetti. 🎔 Photo by  Nick Fewings  on   Unsplash Ennemasti oli populaarseks tutvumiskuulutuste rubriik ajalehes, nüüd on see osaks pea igast online variandist (veebisaidid, mängud jms), mis võimaldab kasutajate vahelist suhtlust. Kes leiab armastuse Instagramist, kes  aga Cat Lovers Chat City’st. Selles ei ole iseenesest ju midagi halba, kui kaks indiviidi üksteist leiavad, ükskõik millisel moel. Kehvema pöörde saab olukord aga siis, kui esinetakse kellegi teisena. Vaadates erinevaid armastust kajastavaid saateid TLC pealt, paistab identiteedi vargus küllaltki igapäevane olema. Enamasti laenatakse mõne sihvaka neiu või treenitud noormehe pilte, et leida vestluspartnereid. Piltide laenamisega otsest kurja pildil olijale ei teha, kuid tegevus on siiski PPA lehel kirjas identiteedivargusena ja teiseks väita end ei tohiks. Omandatud identiteeti kasutatakse manipuleerimiseks. Säärane skeem on kasutusel enamasti juba hilisemas eas ol

  Photo by   Maurits Bausenhart  on   Unsplash Ilma piiranguteta inimesed ei suuda enamasti ettegi kujutada, mida tähendab, kui su oma keha sind alt veab. Ka variantide paljusust, mil moel võib elu keerulisem olla, ei hoomata. Kuid üks on kindel – enda iseseisvust soovib igaüks, kasvõi väheselgi määral. Teema on minust samaaegselt nii kaugel kui ka lähedal. Ise ennast saan pidada hetkel üsna standartseks inimeseks ja ei tea, mida tähendab, kui ei saaks ise näiteks trükkida või hiirt liigutada. Sündisin laisa silmaga, mis tähendab, et väiksena võisin ilma probleemideta vastu posti kõndida, kuid tänu silma treenimisele sai tast asja ja pimedaks ka end ei kategoriseerida kuidagi ei saa. Esimene vidin on siiski seotud minu isikliku suure hirmuga kaotada nägemine oma ainsast heast silmast, sest tolle laisemaga, ma tekstist tähemärke normaalses suuruses enam eristada ei suuda. Dot Watch on käekell, mis kasutab pimedate kirja kompaktsemat versiooni kiire info edasi andmiseks. Ekraanile tek

Hea kasutatavus tähendab, et toodet on lihtne kasutada, on vähe loogikavigu ning nad pakuvad positiivset kogemust. Enamasti head süsteemi kasutajad ei märka, sest kõik on intuitiivne ja loogiliselt üles ehitatud. Pigem annavad tooni negatiivsed kogemused, mis teevad veebilehe kasutamise kasutajale vastumeelseks ja suunavad ta alternatiivseid võimalusi otsima. Kasutajakogemus on ülimalt subjektiivne kvaliteedimõõdik, kuid on kindlad põhitalad, millele toetudes saab disainida enamiku jaoks meeldivat kogemust pakkuva toote. [1] Kasutatavuseks võib nimetada objekti kasutuslihtsust ja -meeldivust ning selle kasutama õppimise kergust. IT mõistes on selle põhitalad sõnastanud Jakob Nielsen ja toob välja 5 peamist komponenti nagu õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead ja rahulolu. [2] Photo by  Michelle Tresemer  on   Unsplash Isiklikust vaatenurgast kategoriseeriksin kehvaks kogemuseks Patsiendiportaali . Iga kord, kui on tarvilik seda külastada või mõni lehti suunab aja registreerimiseks s

  Tänapäevases kiires ja muutuvas maailmas on saab palavamat vastuvõttu agiilne arendusmudel. Mida populaarsemaks miski muutub, seda enam hakkab ta aga ka oma elu elama, agiilsete meetodite küllasuses on juba üsna keeruline orienteeruda. Agiilse manifesti  [1] sõnastamisest on üksjagu aega möödas, mistõttu on iga leidnud endale oma ja kohandanud enda näo järgi. Photo  Jo Szczepanska   on   Unsplash Salesforce on Ameerika pilvepõhine tarkvaraettevõte, mis pakub kliendisuhete halduse (CRM) teenust ning pakub ka ettevõtterakendusi, mis on keskendunud klienditeenindusele, turunduse automatiseerimisele, analüüsile ja rakenduste arendamisele. Aastate jooksul Salesforce'is välja kujunenud oma tähendus agiilsele arendusele. Selle asemel, et keskenduda ühele meetodile või mõtteviisile, on võetud populaarsete metoodikate ja raamistike erinevad aspektid ning need ühendatud. Sellest johtuvalt saab ka iga uus insener, kes palgatakse esimese asjana kahepäevase koolituse, mis käsitleb firmas ka

  Kõnealune dokument   [1]  on olemas mitmes keeles, ka eesti keeles, kuid otsustasin tutvuda ingliskeelse variandiga, et midagi tõlkes kaduma ei läheks. Lugemine oli minu jaoks justkui sõit Ameerika mägedel – nii pea, kui sain aurotiga samale lainele, lajatati lauale põhimõte, mis ajas karvad turri. Ääretult keeruline on sellises olukorras kujundada seisukohta tekstist tervikuna, kuid üldine maik suhu jäi pigem kibe ja arusaamatu. Alustuseks võetakse kokku, kes õieti on häkker autori nägemusel ja vastava kogukonna nägemusel. Ma ei tea, kas ma oskan selle kohta midagi kostagi, pigem ajas säärane klammerdumine kukalt kratsima. Ma ei ole kindel, kas see on sõna „häkker“ kõla või eksootiline maik, mis sunnib selle eest nõnda tõsiselt võitlema. Keel on elav ja sama moodi elavad sõnad oma elu. Heaks ja isamaaliseks näiteks on mõnus siia tuua meie oma Lydia Koidula, kelle sulest ilmus sõnapaar „lehkav isamaa“, mis toona tähendas nii lõhnavat, õitsvat kui ka puhumist. [2] Tänasel päeval nõnda

  Photo by Quino Al   on   Unsplash Antud kirjatükis üritame aru saada, mis erinevus on IT-s „käsitööliseks“ lahterduva ja tõelise oma ala professionaali vahe. Kõik esitatu on oma mätta otsast vaadates ja ei pruugi kokku minna mõne teise mätta vaatega. Professionaalsus on keeruline mõiste, sest seda on üsna võimatu ühesel paika panna. Minu silmis on „käsitööliseks“ ükskõik mis ala esindaja, kes töötab nö miinimum programmi järgi. Tema oskused võivad olla suurepärased, kuid ta ei pea neid kasutama – keegi ju ei öelnud. Lisandväärtus käsilolevale projektile või töölõigule on olematu või minimaalne ning teised lahendused tulevad kõne alla kliendi või ülemuse nõudmisel. Käsitööline on enda harjumuste ori ja tal puudub ka motivatsioon muul moel läheneda enda ülesannetele – töö on tehtud ja lahendused töötavad. Seetõttu ei saa teda, aga kehvaks pidada – kõigile ei sobi isikuomaduste tõttu ülevoolav kliendisuhtlus ja koostöö sellisel kujul. Olemas on turg ka sellistele valmis lahendustele, se

  Photo by Thomas Park  on   Unsplash Autoriõigused on teema, mis kütab kirgi juba pikemat aega. Tavapärane praktika on „kuumi“ asjaolusid liialt keeruliseks mõtlema hakata poliitilisel maastikul ja peenhäälestada olukorda. Sama suuna on isikliku tunnetuse põhjal saanud ka autoriõiguste teema. Põhjuseid on erinevaid, kuid suur roll on siin lobistamisel ja minu meelest asjatundmatutel poliitikas. Seadusandlus valmib keerulisemal kujul, kui me oma toolis mugavalt istudes ette kujutadagi oskame, mistõttu on võimalik seda ka selliseks sega-pudru-kapsaks kokku kirjutada mis iganes loosungite all.  Kaitsmaks sõnavabadust, suhtlemist, haridust ning austamaks kodanike privaatsust ja kodanikuõigusi üldiselt ilmus Christian Engströmi ja Rick Falkcinge sulest raamat „The Case For Copyright Reform“ [1]. Kirjateoses antakse ülevaade, kuidas tegelikult toimub üksikisiku tasandil mõju avaldab ning mis tegelikult lobistide töö tagamaa on. Nende eesmärk on aga hoida ideid, teadmisi ja kultuuri, mis on

  Photo by Mark Stoop   on   Unsplash Üksi oma toolis istudes unustame tihti ära, et teiselpool ekraani on tõelised inimesed oma tunnete ja arusaamistega. Eduka netisuhtluse alustalad on kirjaliku ja kokkuvõtva vormi saanud juba pea 30 aastat tagasi ka Virginia Shea poolt.   [1] Minu kõige kurvem kogemus on seotud kohe esimese netiketti punktiga – inimese unustamisega. Oma veendumuste ja tõekspidamiste selgitamine on õigustatud ja tervitatud nähtus, kuid selle juures ei tohi ära unustada, et ekraanile jõuavad ainult sõnad. Kõik muu, mis on omavahelisel suhtlusel vahel isegi olulisem nagu kehakeel ja hääletoon jäävad ainult kirjutajaga ning lugeja ei oska neid täpselt samal kujul juurde mõelda. Oma vitsad sain kätte enda arust viisakat ja fakte välja toovat vastuskirja koosades tööalaselt, kus põhjendasin miks mõnda sammu tasub teha praegu ja mõnda mõne aja pärast peale protsesside analüüsimist. Kirja saatsin töökaaslasele, kes vahetas asutust, kuid kellega päriselus sai lõõpida, ch

Samme seades jõuab alati kaugemale, kui on teada, kuhu suunas minna. Seetõttu on ääretult oluline oma tegevusi planeerides olla kursis eesmärkidega. Kui eesmärgiks on saavutada harmoonia kogu maailmas, siis ei saa lihtsalt öelda, et olge nüüd kõik rahul oma olukordadega ja lõpetage sõdimine ära. Heaolu saavutamiseks on tarvilik aru saada murekohtadest ja nendega kindlalt ja suuantult tegelema hakata. Sarnased lood on arenguga ükskõik mis valdkonnas. Eesmärgiga aru saada infoühiskonna tulevastest suundadest ja murekohtadest, on kokku pandud aastal 2004 aruanne Pekka Himaneni poolt, mis kirjeldab tuleviku väljakutseid, mis seisavad ees infoühiskonnas. Photo by   Claudio Schwarz   on   Unsplash Raportis tuuakse välja tõusuteel olevad muudatused ühiskonnas, mis mõjutavad tugevasti edasisi arenguid ja millega me tegelikult kõik kursis oleme. Kellelegi ei ole enam uudis, et rahvastik vananeb, riigikassa ei jaksa enam tulevasi pensionäre üleval pidada, arenenud riikides tootmisega tegeleda o

Ei ole halba.... image by Krzysztof Szkurlatowski See, kuidas me teavet ja uudiseid loeme ning edastame, on pärast sotsiaalmeedia tulekut drastiliselt muutunud. Avalikkus saab meediat tarbida mitmel platvormil ja uudised jõuavad kohale, samal hetkel, kui need juhtuvad. Otseürituste, loodusõnnetuste ja poliitiliste teadaannete puhul võimaldavad sotsiaalmeedia platvormid nagu Twitter ja Facebook uudistel levida kulutulena, jõudes reaalajas sihtgrupini kiiremini, kui ühelgi traditsioonilisel uudiste väljaandel on aega lugu avaldada. [1] Lisaks ei ole kiirete sõnumite edastamine ka kulukas, mis võimaldabki koheselt reageerida. Uus meedia saab päev läbi vastu võtta otsuseid, mida avaldada ja päeva jooksul edastada või kohandada mitut tüüpi digitaalseid sõnumeid. [2] Traditsiooniline meedia jääb selles osas suuresti alla ning õhtused uudised on aktiivsematele netikasutajatele juba ammugi teada. See paneb meediaettevõtetele peale suure surve, et kaasas käia uue meediaga ja tema kiirusega ning

Sõnad üle õhu Ajal, mil televiisorid olid meie ainus aken maailma ja internet oli alles idee, töötati välja BBC vajadustele toetudes viis, kuidas saata teleri ekraanidele tekstilisi sõnumeid. Parimaks variandiks osutus tiitrite edastamiseks ekraani ülaosas leiduvate tühjade ridade kasutamiseks. Kiiresti mõisteti, et sel viisil saab edastada palju enamat kui subtiitreid ja nii sündis teleteksti kontseptsioon - tekstipõhine teabeteenus, mis suudab edastada teleekraanidele kasulikku infosisu. Teenus ristiti Ceefaxiks ja see käivitati ametlikult septembris 1974. [1] https://images.freeimages.com/images/large-previews/dd2/bbc-news-on-the-teletext-1256139.jpg Hiljem samal aastal käivitas Ühendkuningriigi peamine sõltumatu televisiooniamet ITV oma variandi teenusest nimega Oracle. Teleteksti teenuste sirvimiseks tuli trükkida kolme numbri kombinatsiooni vahemikus 000 kuni 999, mis laadis teabe ekraanile. [2] Kui olemas oli teleteksti dekodeerijaga teleriga, oli juurdepääs umbes 30 leheküljele

  Maakera taskus Kuidas me ka ei prooviks, ei saaks me ilmselt hakkama enam kaardirakendusteta, mis on kolinud gloobustelt ja atlastest ekraanile. Tundub enesest mõistetavana panna tööle mõni äpp, mis juhatab kiireimat teed pidi sihtkohta või paari hiireklõpsuga saab leida kaardilt otsitava tänava või seenemetsa. Photo by Bill Oxford  on   Unsplash Geograafiliste infosüsteemide (GIS) kui arvutirakenduse ajalugu algas 1960. aastatel mitmete projektidega, millest tuntuim on ilmselt Kanada geograafiline infosüsteem (CGIS), mille töötas välja IBMi meeskond Roger Tomlinsoni juhendamisel. See töötati välja Kanada maakasutuse andmete salvestamiseks, võrdlemiseks ja analüüsimiseks. Tehnoloogia on CGISi kavandamisest ja ehitamisest alates poole sajandi jooksul tohutult arenenud. Seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate jooksul tehti ruumiteadlikkuse ja ruumiandmete käitlemise arendamist olulistes akadeemilistes keskustes, nagu Harvard ja Esri. 1990ndatel avaldas Esri, üks suurimaid GI