Samme seades jõuab alati kaugemale, kui on teada, kuhu suunas minna. Seetõttu on ääretult oluline oma tegevusi planeerides olla kursis eesmärkidega. Kui eesmärgiks on saavutada harmoonia kogu maailmas, siis ei saa lihtsalt öelda, et olge nüüd kõik rahul oma olukordadega ja lõpetage sõdimine ära. Heaolu saavutamiseks on tarvilik aru saada murekohtadest ja nendega kindlalt ja suuantult tegelema hakata. Sarnased lood on arenguga ükskõik mis valdkonnas. Eesmärgiga aru saada infoühiskonna tulevastest suundadest ja murekohtadest, on kokku pandud aastal 2004 aruanne Pekka Himaneni poolt, mis kirjeldab tuleviku väljakutseid, mis seisavad ees infoühiskonnas.
 |
Photo by Claudio Schwarz on Unsplash |
Raportis tuuakse välja tõusuteel olevad muudatused ühiskonnas, mis mõjutavad tugevasti edasisi arenguid ja millega me tegelikult kõik kursis oleme. Kellelegi ei ole enam uudis, et rahvastik vananeb, riigikassa ei jaksa enam tulevasi pensionäre üleval pidada, arenenud riikides tootmisega tegeleda on kallis, rikkamate ja vaesemate riikide vaheline lõhe aina kasvab ning tulev areng peab olema igas mõttes jätkusuutlik. Toodud nimekiri ei ole muidugi lõplik ja kasutusel olevad infoühiskonna mudelid ei vastanud ükski täielikult tegelikele ühiskonna nõudmistele. Oma raportis pakub ta välja võimaluse olemasolevaid mudeleid kombineerida ja liikudes reageerivast mudelist ennetava ühiskonnamudeli rakendamise peale. Sellisel juhul ei tekigi olukordi, kus riik ja ühiskond tervikuna murekohtadele peab reageerima ja probleeme lahendama, kui nende tekkimine on juba eos elimineeritud.
Filosoofina pakub Pekka Himanen välja väärtuseid, mis võiksid olla toime aluseks. Rakendaja otsus on, kuidas need väärtused arengusse sisse kirjutada ja neid hoida aktuaalsetena. Tänasel hetkel tunduvad pakutud väärtused olevat põhilised inimõigused, kus ühiskond üldiselt saab aru, et kõik on väärtuslikud inimesed, kellel on oma head ja vead. Välja on toodud väärtused, mis tunduvad tagama tõesti õnneliku indiviidi, kes on seeläbi ka õnnelikum töötaja, kes on oma saavutustega rahul, misläbi ta suudab panustada ühiskonna arengusse. Kõige raskem samm ongi ilmselt aru saada ja tunnistada, et ahel on sama tugev, kui ta kõige nõrgem lüli. Teada-tuntud tõde, kuid seni on see strateegiatest välja jäetud ja mõeldud, mida küll üks inimene muudab. Kui raportis toodud väärtused ja võimalused oleksid meie igapäeva osa, oleks ilmselt kõik meie ümber tõesti palju roosilisem ja me ilmselt ei suuda ettegi kujutada, kuhu me ühiskonnana jõuaksime.
Mis saaks olla elementaarsem, kui võrdsed võimalused, seda nii koolipingis, tööl kui ka elus? Selliselt ei mandu väärtuslikud inimesed, kes varasemalt lõid kõigele käega juba enne proovimist. Kõigil on võimalik end üles töötada ja leida oma tee, määrata oma saatus, sest kõik suudavad endid teineteise kingadesse mõelda ning inimelu on väärtuslik igal juhul. Seeläbi suureneb ka inimese enesekindlus, mistõttu suudetaksegi mõelda, et kõigega on võimalik hakkama saada, isegi kui parimaid kaarte sündides kätte ei mängitud ja julgetakse astuda vajalikke samme edu suunas. Kuuluvus ja julgustus, mis tuleb ümbritsevast keskkonnast suudab inimest panna mägesid ületama. Mainimata ei saa jätta ka indiviidi vabadust, mille poole mitmes raportis kirjeldatud väärtuses pöördutakse. Kui hing on vaba täpselt samas mõttes nagu kirjeldatud – täiskasvanu tehku, mis soovib seni, kui ei kahjusta teisi- on võimalik saavutada kordades tolereerivam ühiskond, kus indiviid ei pea kartma, endasse sulguma ning hääbuma. Tasakaal kõige vahel hoiab sambaid püsti, millele saab ehitada väärtust pakkuva ühiskonna, mis suudab olla loov, hooliv, kus iga tegevus on tähendusrikas.
Kahjuks ei ole 2004. aastal kirja pandud väärtused 17 aastat hiljem kogu hiilguses veel meie tänapäev, kuid mulle tundub, et me oleme sinna poole teel. Tööandjad on võimaldamas töö- ja eraelu ühildamist, üritatakse ka loovat ja toetavat keskkonda luua. Muutused ei ole kiired tulema ja industrialiseerimisest ning vabrikutööliste perioodist ei ole veel piisavalt aega möödas, et kõik seda aega enam ei mäletaks ja edasi ei kannaks sisse juurdunud praktikaid. Ka liikluskultuuri muutumiseks on vaja põlvkonda või paari. 1990 lõpul alustatud kampaaniad turvavööst ja ohutust liiklusest hakkavad alles nüüd kohale jõudma, sest rooli on jõudnud lapsed, kes kasvasid õiges vaimus. Kui antud väärtused jõuavad läbi meie järgmisele põlvkonnale ka kasvõi mingis osas, on juba ühiskonna funktsioneerimine parem ja liigutud probleeme ennetava mudeli poole.
Kõnealune aruanne:
x
Kommentaarid
Postita kommentaar