Sõnad üle õhu
Ajal, mil televiisorid olid meie ainus aken maailma ja internet oli alles idee, töötati välja BBC vajadustele toetudes viis, kuidas saata teleri ekraanidele tekstilisi sõnumeid. Parimaks variandiks osutus tiitrite edastamiseks ekraani ülaosas leiduvate tühjade ridade kasutamiseks. Kiiresti mõisteti, et sel viisil saab edastada palju enamat kui subtiitreid ja nii sündis teleteksti kontseptsioon - tekstipõhine teabeteenus, mis suudab edastada teleekraanidele kasulikku infosisu. Teenus ristiti Ceefaxiks ja see käivitati ametlikult septembris 1974. [1]
 |
| https://images.freeimages.com/images/large-previews/dd2/bbc-news-on-the-teletext-1256139.jpg |
Hiljem samal aastal käivitas Ühendkuningriigi peamine sõltumatu televisiooniamet ITV oma variandi teenusest nimega Oracle. Teleteksti teenuste sirvimiseks tuli trükkida kolme numbri kombinatsiooni vahemikus 000 kuni 999, mis laadis teabe ekraanile. [2]
Kui olemas oli teleteksti dekodeerijaga teleriga, oli juurdepääs umbes 30 leheküljele teabele, alates uudistest, spordist, ilmast ja lõpetades telereklaamidega, mis olid saadaval nõudmisel kella 6 hommikul kuni südaööni. Kui teleka puldiga oli valitud meelepärane numbrikombinatsioon ei jäänud muud üle, kui oodata valitud lehe ilmumist. Kuna ei olnud võimalust saata signaali otse ringhäälinguorganisatsioonile, et nad teaksid, millist lehte sooviti vaadata, edastati kõik lehed ahelas (nn andmekarussell), mis tähendas, et kui numbri sisestanud, pidi ootama jääma selle lehe edastamist.
80ndate lõpus oli teleteksti kasutuselevõtt tohutu, kuna peaaegu kõikide televiisorite standardvarustuses oli sisseehitatud dekodeerija ja teenus jõudis oma kuldsesse ajastusse. Sai vaadata isegi toidukaupade hindu, aktsiate väärtuseid ja valuutakursse. [1]
Teletekstil oli ilmselgeid eeliseid, mis hoidsid Ceefaxi elus ja misläbi ta jõudis 21. sajandisse. Teletekstis suudeti teavet peaaegu koheselt uuendada pommuudistega, sporditulemustega ja finantsteabega – kõik see toimus enne ööpäevaringsete uudistekanalite ja veebikanalite olemasolu. Lisaks ka kuna teksti lehed olid juba edastatud, ei olnud oluline, kui mitmed miljonid kasutajaid üritasid sellele teabele juurde pääseda. Maailma Kaubanduskeskuse rünnakute ajal pöördusid paljud uudiste saamiseks just Ceefaxi poole, kui ülekoormatud veebisaidid pinge all kokku varisesid.
Teletekst kestis kuni 2012. aastani tänu valitsuse rangele mandaadile, et kogu 95% Ühendkuningriigist pidi suutma teha tehnoloogilise hüppe analoogtelevisioonilt digitaalsele ning selle aasta oktoobris jätsid nii Ceefax kui ka Teletext Ltd oma vaatajatele viimase hüvastijätu. [3]
Interneti telefoniraamat
Inimestel on juurdepääs teabele veebis domeeninimede kaudu, nagu nytimes.com või espn.com. Veebibrauserid suhtlevad aga Interneti protokolli (IP) aadresside kaudu. DNS on vahelüli, mis tõlgib domeeninimed IP -aadressideks, et brauserid saaksid Interneti ressursse laadida. Igal Internetiga ühendatud seadmel on ainulaadne IP-aadress, mida teised masinad seadme leidmiseks kasutavad. DNS -serverid kõrvaldavad inimestel vajaduse meelde jätta keerukaid numbrikombinatsioone nagu näiteks 192.168.1.1 (IPv4 -s), või keerukamaid uuemaid tähtnumbrilisi IP -aadresse, nagu 2400: cb00: 2048: 1 :: c629: d7a2 (IPv6 -s).[4]
 |
| https://memegenerator.net/img/instances/72589866/sorry-folks-internets-closed-dns-is-down.jpg |
1970ndatel olid kõik hostinimed ja neile vastavad numbrilised aadressid ühes failis nimega "HOSTS.TXT" ja neid haldas Elizabeth Feinler Stanfordi uurimisinstituudist. See oli tuntud ka kui Advanced Research Projects Agency Network (ARPANET) kataloog ja Feinler määras domeeninimedele käsitsi numbrilised aadressid. Kataloogi uue nime lisamine nõudis Feinlerile helistamist.
1980. aastateks muutus see süsteem aga üsna ebaefektiivseks. 1983. aastal loodi domeeninimede süsteem, et levitada algselt ühte tsentraliseeritud faili koos iga aadressiga mitme serveri ja asukoha vahel. Aastal 1986 nimetas IETF (Internet Engineering Task Force) DNS-i üheks algseks Interneti standardiks. See organisatsioon avaldas kaks dokumenti - RFC 1034 ja RFC 1035, mis kirjeldasid DNS protokolli ja kirjeldasid, milliseid andmeid ta suutis kanda.
Sellest ajast alates on DNS -i pidevalt uuendatud ja laiendatud, et mahutada üha keerukamat Internetti. Täna pakuvad suured kõikjal levivad infotehnoloogiaettevõtted, nagu Microsoft ja Google, oma DNS -i hostimisteenuseid. [5]
Kasutatud allikad:
[1] M. Rosney. [Online]: https://retroscoop.wordpress.com/2013/12/19/a-brief-history-of-teletext/comment-page-1/.
[2] WeTransfer, [Online]: https://wepresent.wetransfer.com/story/teletext-creative-legacy/.
[3] C. Allcock. [Online]: https://www.denofgeek.com/tv/the-life-and-death-of-teletext-and-what-happened-next/.
[4] Cloudflare, [Online]: https://www.cloudflare.com/learning/dns/what-is-dns/.
[5] B. Lutkevich and J. Burke. [Online]: https://www.techtarget.com/searchnetworking/definition/domain-name-system.
Kommentaarid
Postita kommentaar