Life As You Know IT... IT-lahendused, mis muutsid maailma

 

Maakera taskus

Kuidas me ka ei prooviks, ei saaks me ilmselt hakkama enam kaardirakendusteta, mis on kolinud gloobustelt ja atlastest ekraanile. Tundub enesest mõistetavana panna tööle mõni äpp, mis juhatab kiireimat teed pidi sihtkohta või paari hiireklõpsuga saab leida kaardilt otsitava tänava või seenemetsa.

Photo by Bill Oxford on Unsplash

Geograafiliste infosüsteemide (GIS) kui arvutirakenduse ajalugu algas 1960. aastatel mitmete projektidega, millest tuntuim on ilmselt Kanada geograafiline infosüsteem (CGIS), mille töötas välja IBMi meeskond Roger Tomlinsoni juhendamisel. See töötati välja Kanada maakasutuse andmete salvestamiseks, võrdlemiseks ja analüüsimiseks. Tehnoloogia on CGISi kavandamisest ja ehitamisest alates poole sajandi jooksul tohutult arenenud. Seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate jooksul tehti ruumiteadlikkuse ja ruumiandmete käitlemise arendamist olulistes akadeemilistes keskustes, nagu Harvard ja Esri. 1990ndatel avaldas Esri, üks suurimaid GI tarkvaraettevõtteid, ArcView, mis oli laualahendus kaardistussüsteemide tootmiseks Windowsi-põhise liidese kaudu.

Järgmise kümnendi jooksul võeti Internetis kasutusele GIS-tehnoloogiaid üha enam, kuna kulud langesid ja tehnoloogia jõudis kõigi kätte. Interneti levik pakkus võimalust kasutada standardseid kaarte, kuna tarnijad, näiteks Esri, julgustasid organisatsioone lisama andmekogumeid kaardikomplektidele, mida juba Internetis kättesaadavaks tehti. Tänasel päeval annab GIS inimestele ka võimaluse luua oma digitaalseid kaardikihte, mis aitavad lahendada reaalseid probleeme. GIS on kujunenud ka andmete jagamise ja koostöö vahendiks – sajad tuhanded organisatsioonid jagavad oma tööd ja loovad iga päev miljardeid kaarte, et rääkida lugusid ja paljastada mustreid, suundumusi ja suhteid kõige kohta.

https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/19475683.2018.1424737

https://www.gislounge.com/history-of-gis/

https://www.esri.com/en-us/what-is-gis/history-of-gis

Silmad kuklas

Hoogne tehnika areng ja võimalus surfata lugematutel kodulehtedel on tihtilugu tänasel päeval hukatuslik tegu. Pahaaimamatult võib oma seadmele liiga teha, korjates üles arvutiviiruse, mis keerab kõik pea peale.

Photo by Clint Patterson on Unsplash

Viirusetõrjetarkvara algus sai alguse 1971. aastal, kui arvutiteadlane Bob Thomas lõi USA -s BBN Technologiesis eksperimentaalse programmi nimega Creeper. Creeperi programm liikus üle Digital Equipment Corporationi suurarvutite PDP-10, mis töötasid TENEXi operatsioonisüsteemiga, ja kasutas ARPANETi võrku, mis oli Interneti eelkäija. Samal aastal kirjutas teine ​​arvutiteadlane nimega Ray Tomlinson, kes oli ka Bob Thomase töökaaslane, Creeperi uue versiooni, mis kordas ennast, kui see liikus selle asemel üle võrgu. Creeperi võrgust eemaldamiseks kirjutas Ray Tomlinson teise programmi nimega Reaper. Reaper liikus üle ARPANETi võrgu, avastas ja eemaldas isekopeeruva Creeper programmi. Creeperit ja Reaperit peetakse vastavalt esimeseks viiruseks ja viirusetõrjeks. Esimese “looduses oleva” arvutiviiruse nimega Vienna Virus eemaldas Saksa julgeolekuekspert Bernd Fix 1987. aastal. Esimese viirusetõrje täpse päritolu üle vaieldakse, kuid see oli esimene dokumenteeritud arvutiviiruse eemaldamine tegeliku viirusetõrjeprogrammi poolt.

Enne 1988. aastat oli enamik viirusi lihtsalt tüütused ja praktiliselt kahjutud. 1986. aasta jaanuaris sündis esimene viirus, mis oli kirjutatud Windowsi arvutitele. Tuntud lihtsalt kui „Brain“, kirjutasid selle kaks venda Pakistanist. Vennad olid loonud südame jälgimise programmi ja neile oli teatavaks saanud, et piraadid levitasid tarkvara ilma vendade loata. „Brain“ töötati välja viisina, kuidas proovida nende loodud tarkvara reguleerida ja kaitsta. Kui arvutisse installiti tarkvara ebaseaduslikult kopeeritud versioonid, kopeeris viirus ennast ka masinasse. Piraaditarkvara kasutaja sai sisseehitatud sõnumi, milles öeldi, et tema arvuti on viirusega nakatunud ja et kasutaja peab viivitamatult ühendust võtma vendadega, kui soovib oma seadme vabastada viirusest.

John McAfee, keda peetakse arvuti viirusetõrjetarkvara leiutajaks, arvuti oli üks arvutitest, mis olid nakatunud „Brain“ viirusega. John teadis, kuidas seda viirust eemaldada, kuid enamik inimesi seda ei teinud. Niisiis hakkas ta mööda riiki reisima ja arvutiprobleeme parandama. Mõne aja pärast otsustas ta tarkvara tegemise abil viiruste tuvastamise ja eemaldamise protsessi automatiseerida. See tarkvara oli McAfee VirusScan, maailma esimene viirusetõrjeprogramm

https://www.thepcinsider.com/who-invented-antivirus-history-timeline-evolution/

https://www.hotspotshield.com/blog/history-of-the-antivirus/

https://us.norton.com/internetsecurity-malware-when-were-computer-viruses-first-written-and-what-were-their-original-purposes.html

Jalad seinal

Sajandeid on inimene unistanud, et lõpuks saaks puhata koristamisest ja lasta seda kellelgi teisel teha. Unistused ses vallas said hoo sisse 1996. aastal, kui Electrolux lasi välja oma esimese robottolmuimeja nimega Trilobite.

Photo by crystalweed on Unsplash

Maailma esimese autonoomse tolmuimeja ehk robottolmuimeja kontseptsioon ja disain olid leiutaja James Dizoni ideed. Tuntud Rootsi kodumasinate tootja Electrolux mõistis esimesena selle uue ja põneva kontseptsiooni potentsiaali. Kuigi see masin tekitas televisioonis kerge sensatsiooni, ilmudes Tomorrow's Worldis (BBC toodetud teadusprogramm), ei jätnud see tarbijale väga head muljet. See töötas üsna hästi, kuid esemetega kokkupõrkamisel oli probleeme ning kuna see peatus lühikese vahemaa kaugusel seintest ja muudest objektidest, jättis see osad alad puhastamata ning seetõttu ka selle tootmine lõpetati.

Tehnoloogiaettevõte Dyson Suurbritanniast tegi oma variandi DC06 tuntuks 2001. aastal, kuid see oli liiga kallis ja ei jõudnud kunagi masstootmisse. Aasta hiljem käivitas Ameerika kõrgtehnoloogiaettevõte iRobot Roomba. Robottolmuimajal on olemas oskus takistusega kokku puutudes suunda muuta, tuvastada põrandal määrdunud laigud ja tuvastada järske servi, mis hoidis ära trepist alla kukkumise. Toode sai väga populaarseks ning teised ettevõtted pöördusid tagasi robottolmuimeja idee juurde.

Järgmine suurem läbimurre robotitolmuimejate tehnoloogias tuli Dysonilt 2014. aastal. Ettevõte tootis robottolmuimeja, mille masina ülaosas oli 360-kraadine kaamera. Selle eesmärk oli parandada roboti navigeerimisvõimet. Sellest ajast alates on kõik tootjad töötanud oma robotite intelligentsuse parandamise nimel, täiustanud akusid ja arendanud välja nutitelefonitehnoloogia kasutamise, mis võimaldab suuremat kontrolli ja mitmekülgsust roboti kasutamisel.

Tänapäeval skaneerib robot ruumi, et arvutada välja kõige tõhusam puhastustee ja kuidas kõige paremini takistusi vältida. Paljudel robottolmuimejatel on pikaajalised mälestused, mis ajakohastavad pidevalt nende liigutusi, kui nad leiavad paremaid viise oma puhastustee parandamiseks. Tänapäevase kiire elu juures on nad uskumatud abilised, sest nad säästavad aega, kuna ei vaja töötamiseks inimest. Äpist saab lisada aja, millal on koristust vaja, tuleb lihtsalt paigutada ruumi, mis vajab puhastamist ja ongi kõik. Mõnda neist tuleb küll pärast tööd laadida, samas kui teised leiavad dokkimisjaama, kus nad saavad ise laadida.

https://bestvacuumresource.com/history-of-the-robotic-vacuum-cleaner/

http://www.vacuumcleanerhistory.com/vacuum-cleaner-development/history-of-robotic-vacuum-cleaner/