Otse põhisisu juurde

Arvustus - Eric Steven Raymond - How To Become A Hacker

 

Kõnealune dokument [1] on olemas mitmes keeles, ka eesti keeles, kuid otsustasin tutvuda ingliskeelse variandiga, et midagi tõlkes kaduma ei läheks. Lugemine oli minu jaoks justkui sõit Ameerika mägedel – nii pea, kui sain aurotiga samale lainele, lajatati lauale põhimõte, mis ajas karvad turri. Ääretult keeruline on sellises olukorras kujundada seisukohta tekstist tervikuna, kuid üldine maik suhu jäi pigem kibe ja arusaamatu.

Alustuseks võetakse kokku, kes õieti on häkker autori nägemusel ja vastava kogukonna nägemusel. Ma ei tea, kas ma oskan selle kohta midagi kostagi, pigem ajas säärane klammerdumine kukalt kratsima. Ma ei ole kindel, kas see on sõna „häkker“ kõla või eksootiline maik, mis sunnib selle eest nõnda tõsiselt võitlema. Keel on elav ja sama moodi elavad sõnad oma elu. Heaks ja isamaaliseks näiteks on mõnus siia tuua meie oma Lydia Koidula, kelle sulest ilmus sõnapaar „lehkav isamaa“, mis toona tähendas nii lõhnavat, õitsvat kui ka puhumist. [2] Tänasel päeval nõnda öelda on mõnes pubis näopeksu väärt. Mina oma 30 aasta jooksul olen elanud vaid ruumis, kus häkker on justnimelt kirjatükis välja toodud kräkker ning ma ei näe sellisel keele arengu vastu võitlemisel mingit efekti.

Alamteemana käsitletud suhtumisküsimustega olen enam-vähem samas paadis ja autori mõtted on täiesti asjakohased, kuid ma leian, et jällegi veidi ülepingutatud. Jooksin üsna ummuksisse põnevate probleemide alatükis, kus toodi välja, et seks, raha ja sotsiaalse heakskiidu otsimine võtavad energia ära, mida võiks häkkimisse hoopis suunata. Mis seos on suguelul sellega, kas probleemide ja vilumuse suurendamine pakub põnevust või ei? Sarnased karvased kahtlused tekkisid ka teisi punkte lugedes, kuid väga võimalik on, et ma ei ole veel arengus seal maal, et täielikult kõike mõista.

Põhioskuste teemaplokis oli kõik väga meeltmööda lugemine ja soovitused tundusid olema tõesti asjalikud ja analüüsitud. Oli näha autori suurt kogemust ja head tahet õige suund kätte näidata. Kõnetatud oskused tunduvad olema tõesti sellised, ilma milleta on raske suures pildis orienteeruda ning üldse aru saada, mis ja kuidas võimalik on. 

Staatuse teemas läks aga minu jaoks jällegi kõik lappama. Ehk võtsin kirjutatut liiga isiklikult, sest ma ei saa aru, kust peaks tulema selline ajapuhver. Ka KKK-s ütleb autor, et tema aeg on juba 110% planeeritud ja kulutatud ning ei jõua seetõttu kedagi isiklikult suunata ja juhendada. Õhinapõhine lähenemine on ääretult oluline, kuid kõigel on siiski oma piirid ja kõigil on elus etappe, kus see ei ole absoluutselt mõeldavgi. Kahe lapse emana ma ei näe nii pea tulemas aega ühegi sealse soovitusega tegelemaks. Koolieelikutegagi ei jõua piisavalt tegeleda ning õhtud, kus tuleb koduseid ülesandeid lahenda koos lapsega, on alles tuleviku muusika minu jaoks.

Stiilipunktide osast ma ei sooviks üldse sõna võtta, kuid ma ei saa mainimata jätta, et ainus adekvaatne soovitus minu meelest oli seal osata emakeeles kirjutada. Ülejäänud ajas harja lausa punaseks ja tundus ängistavalt raamidesse surumisena, mis on täielik vastand vabaduse taotlusele. Miks just sellised soovitused??



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Swim or sink..kes peab ajahambale vastu?

Sõnad üle õhu Ajal, mil televiisorid olid meie ainus aken maailma ja internet oli alles idee, töötati välja BBC vajadustele toetudes viis, kuidas saata teleri ekraanidele tekstilisi sõnumeid. Parimaks variandiks osutus tiitrite edastamiseks ekraani ülaosas leiduvate tühjade ridade kasutamiseks. Kiiresti mõisteti, et sel viisil saab edastada palju enamat kui subtiitreid ja nii sündis teleteksti kontseptsioon - tekstipõhine teabeteenus, mis suudab edastada teleekraanidele kasulikku infosisu. Teenus ristiti Ceefaxiks ja see käivitati ametlikult septembris 1974. [1] https://images.freeimages.com/images/large-previews/dd2/bbc-news-on-the-teletext-1256139.jpg Hiljem samal aastal käivitas Ühendkuningriigi peamine sõltumatu televisiooniamet ITV oma variandi teenusest nimega Oracle. Teleteksti teenuste sirvimiseks tuli trükkida kolme numbri kombinatsiooni vahemikus 000 kuni 999, mis laadis teabe ekraanile. [2] Kui olemas oli teleteksti dekodeerijaga teleriga, oli juurdepääs umbes 30 leheküljele

Kes oled…?

Nagu palju muudki on ka armastuse otsimine kolinud internetti. 🎔 Photo by  Nick Fewings  on   Unsplash Ennemasti oli populaarseks tutvumiskuulutuste rubriik ajalehes, nüüd on see osaks pea igast online variandist (veebisaidid, mängud jms), mis võimaldab kasutajate vahelist suhtlust. Kes leiab armastuse Instagramist, kes  aga Cat Lovers Chat City’st. Selles ei ole iseenesest ju midagi halba, kui kaks indiviidi üksteist leiavad, ükskõik millisel moel. Kehvema pöörde saab olukord aga siis, kui esinetakse kellegi teisena. Vaadates erinevaid armastust kajastavaid saateid TLC pealt, paistab identiteedi vargus küllaltki igapäevane olema. Enamasti laenatakse mõne sihvaka neiu või treenitud noormehe pilte, et leida vestluspartnereid. Piltide laenamisega otsest kurja pildil olijale ei teha, kuid tegevus on siiski PPA lehel kirjas identiteedivargusena ja teiseks väita end ei tohiks. Omandatud identiteeti kasutatakse manipuleerimiseks. Säärane skeem on kasutusel enamasti juba hilisemas eas ol

Uuest meediast mõjutatud traditsiooniline meedia.

Ei ole halba.... image by Krzysztof Szkurlatowski See, kuidas me teavet ja uudiseid loeme ning edastame, on pärast sotsiaalmeedia tulekut drastiliselt muutunud. Avalikkus saab meediat tarbida mitmel platvormil ja uudised jõuavad kohale, samal hetkel, kui need juhtuvad. Otseürituste, loodusõnnetuste ja poliitiliste teadaannete puhul võimaldavad sotsiaalmeedia platvormid nagu Twitter ja Facebook uudistel levida kulutulena, jõudes reaalajas sihtgrupini kiiremini, kui ühelgi traditsioonilisel uudiste väljaandel on aega lugu avaldada. [1] Lisaks ei ole kiirete sõnumite edastamine ka kulukas, mis võimaldabki koheselt reageerida. Uus meedia saab päev läbi vastu võtta otsuseid, mida avaldada ja päeva jooksul edastada või kohandada mitut tüüpi digitaalseid sõnumeid. [2] Traditsiooniline meedia jääb selles osas suuresti alla ning õhtused uudised on aktiivsematele netikasutajatele juba ammugi teada. See paneb meediaettevõtetele peale suure surve, et kaasas käia uue meediaga ja tema kiirusega ning